Paatsalu puhkekeskus

Ajalugu- Polümeeri puhkebaas

Polümeeri puhkebaas ehk praegune Paatsalu puhkekeskuse peahoone on ehitatud 1976. aastal tootmiskoondise puhkebaasiks, et pakkuda asutuse töötajatele looduslähedast ja tervislikku puhkust.

Paatsalu poolsaar kuulus koos Illuste ja Paatsalu mõisatega 18. sajandi lõpust kuni 1919. aastal võõrandamiseni perekond von Maydellide omandusse. Nõukogude ajal kuulus maa-ala esmalt kolhoosi “Oktoober”, seejärel Varbla kolhoosi valdustesse. Kuna poolsaar ei olnud põllumajanduseks sobiv, rajas kolhoos sealse sadama kõrvale kalasuitsutamise tsehhi. Kohalike kalurite värske püük suitsutati ja soolati kohapeal. 1971. aastal sai kolhoosilt maakasutusõiguse toonane Tallinna Kunstsarvetehas, “Polümeeri” eelkäija. Pärnu rajooni töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee otsusega nr. 83 anti Tallinna

Kunstsarvetehasele ja Tallinna Kalakombinaadile põhimõtteline nõusolek poolsaarest 3,25 hektari ühiseks kasutamiseks. Praeguse puhkekeskuse asukohal asus 1960. aastatel rajatud väiksem hoone, mis kuulus samuti Tallinna Kunstsarvetehasele. Polümeeri puhkebaas’i uue maja projekteerimine ja ehitustööd algasid 1976. aastal. Projekti autor oli Toomas Rein, üks Eesti modernismi tipparhitekte.

Puhkus Nõukogude Liidus

 Nõukogude ideoloogias oli puhkus tööeluga samaväärsel pulgal. Asutuste puhkekodud on head näited tolleaegsest puhkusekultuurist ja selle korraldusest.

Nõukogude perioodi algusaastatel jagati ametiühingute kaudu tuusikuid ehk puhkusepääsmeid eelkõige sanatooriumidesse (näiteks Pärnusse), ent kuna märkimisväärne osa läks eelisjärjekorras Moskva ning Leningradi elanikele, ei jätkunud neid Eestis kuigi paljudele. Seetõttu algatati Eestis asutuste puhkekodude ehitamine. 1960.-1980. aastatel rajasid partei- ja valitsusasutused,

kolhooside ehituskontorid, tehased, kultuuriasutused jt Eesti looduskaunitesse kohtadesse, eriti aga rannikule arvukalt puhkebaase. 1984. aastal oli Eestis 380 asutuse puhkebaasi ning keskmiselt 6,8 majutuskohta 1000 inimesele. Seda ei peetud aga kaugeltki piisavaks ja seetõttu plaaniti puhkekodusid juurde ehitada. Puhkekodud olid erineva suuruse ja otstarbega. Ilmeka läbilõike nende erinevatest tüüpidest leiab Pärnumaa rannajoonelt. Valgerannas oli parteieliidile ehitatud suurejooneline ning mitmekesiste meelelahutusvõimalustega puhkebaas, puhkebaaside

väiksemat tüüpi esindasid näiteks “Polümeeri” puhkekodu Paatsalus, Moskva Täppismasinaehituse Teadusliku Uurimise Instituudi töötajate ehk kosmosetehnoloogiaga tegelevate teadlaste puhkebaas “Vzmorje” Jaagupi rannakülas ja Pärnu KEK-i puhkebaas Kablis.

Puhkekodud võimaldasid põgeneda linnakeskkonnast. Aga kuna nende arhitektuur oli sageli eksperimentaalne, avangardne ning mänguline, sai neis nautida ka argisest erinevat ruumikogemust.